Vahepealsed päevad on olnud vahelduva tujuga. Pigem oli tujunool alla nulli. Pidev apaatia, käedrippu jõuetusest, nina norus. Vähesed emotsionaalsed pursked tuju paranemise näol tulid vaid joogi olemasolul. Nii võib veel parmuks muutuda :-((( Sisemine mina ütleb,et nii ei tohi, aga öelge, kust seda jõudu võtta. Päeval käib vedru maha, tuleb uni, aga magada ei saa, sest kogu aeg vasardab peas, et on vaja teha üht-teist-kolmandat. On veel hulgim asju, mis kõik ootavad oma järjekorda, et need ükskord tehtud saaksid. Ja põhiline on muidugi see, et mu linnud silkavad vabalt mööda õue ja vili põllul muudkui kasvab, kuid minu kana-aia tulevik on sama tume kui must auk kosmoses. Jube, kuidas see määramatuse olukord mulle stressi tekitab...
Aga linnukesi tuleb juurde. 60nest munast olen juba 24 muna minema visanud, sest osa olid sisse surnud ja osa olid viljastamata. Täna 20ndal päeva varahommikul avastasin helesineses munas augu. Hurraaa!!! Kas ma tõesti saan helesiniseid mune munevad kanad. Nad on küll segaverelised, kuid mida kirjum, seda lahedam. Hakkan nüüd titetuba valmis panema.
...eile käisime õega seenel! Korjasime kännumampleid. Tegin kaks purki õliga sisse. Ei teagi kuidas välja tuleb ja kuidas seisavad.
Täna vaja linnas ära käia. Osta välja Agu rohud ja panna Cargole, käia võtta vee ja elektri näidud ämma korteris. Ja õhtul tuleb sõita veel üks tiir linna, emale järele.
Siis on vaja maja teha korda ja koorumist jälgida.... tundub, et tuleb järjekordne hullumeelne päev... Edu siis mulle!
