Pole mitu kuud midagi kirjutanud. Kiire ülevaade toimunud sündmustele.
2 juulil suri mu kullakallis dobermann Funny. Vanust kõigest 5a ja 8kuud. Läksime lihtsalt jalutama, oma tavapärasele ringile kui koera tabas infarkt. Ei aidanu enam südamemassaaz ega kunstlik hingamine, ta lihtsalt suri mu käte vahel. Nägin kuidas ta pilk kustus ning silmad klaasistusid. Kohutav elamus... ei soovita kellelgi seda üle elada. Samal hetkel, sadu kilomeetreid eemal, astus abikaasa laevale, et koju sõita. Kõne koera surmast viis loomulikult ka tema rööpast välja. Käisin 3 päeva nagu sombi, ei suutnud juua ega süüa. Lõpuks, aeg parandab kõik haavad. Otsustasime abikaasaga, et võtame uue koera. Kuna dobermann on meie lemmiktõug, siis hakkasime uut kutsikat otsima. Kahjuks polnud Eestis kutsikaid müügis. Lätis oli ja sinna me ka suundusime. Saime tubli 3,5kuuse manni plika Adrei Bon Andora. Nüüdseks on ta 8kuune. Käime koolis. Üht teist me juba oskame. Abikaasa rabeleb ikka Soomes. Nüüd on seal ka vanem poeg, samuti tema sõber, kes on ühtlasi mu tütre peika. Ma ikka omaette irvitan, et varsti on terve suguselts seal koos.
Mina jälle tegutsen siin, pean üksi hakkama saama kogu majapidamise koormaga. Nüüd olen taas tööl. Küll mitte täiskohaga, vaid ainult 0,6kohta, kuid asi seegi. Palk pole teab mis suur, kuid abiks ikka. Samas on mul ikkagi teatud vabadus mida olen alati ihaldanud. Mul on võimalus teenida ja tegeleda oma lemmikute asjadega. Ainuke, et kogu selle elu juures ei ole ma ikka õnnelik. Miski ei valmista rõõmu, miski ei huvita ja ei paku rahuldust. Telekas on ammu igav arvuti hakkab ka tüütuks muutuma. Ühesõnaga, elust puudub miski säde ja ma ei tea, mis see võiks olla ja kust seda leida.
