13.12.2011

Postitusele pealkirja tippides avastasin, et see on üsna lahe - vähenev numbrite kombinatsioon. Peab tunnistama, et numbrites on maagiat, kuid mulle isiklikult meeldivad siiski need numbrid, mis progresseeruvad :-) Leian, et elus peaks kõik minema ikkagi tõusvas joones. No olgu, elus on momente, mil toimub paigalseis, vahest ka tagasiminek. Seda juhul, kui elu on sulle korraliku vopsu kuklasse andnud ja sa oled käpuli maas. Vahest võtab jalgele saamine väga kaua aega, vahest on võimalik end kiiremini koguda. Inimesi on erinevaid. Neid võiks võrrelda lastega. Kes hakkab kiiremini käima, kes aeglasemini. Mõni alles kõndimist alustav inimesehakatis kukub mitu korda pepuli enne, kui omandab tasakaalu, et sirge seljaga läbi elu sammuda. Teine, astub oma esimese sammu, astub teise ning jääbki kõndima. Miski ei kõiguta tema enesekindlust sammudes. Kolmas tunneb end ebakindlalt igas olekus. Ta võiks justkui kõndida, kuid ta ei julge. Ka käpuli roomates pole kõige parem variant, sest kõik ju käivad. Ta vajab abi ja tuge, julgustust.

Kuhu ma oma keerulise jutuga tahtsin jõuda. Tunnen end just nimelt selle kolmanda versioonina inimesehakatisest. Ma just nagu kõnnin, kuid ei kõnni ka. Pidev ebakindlus oma sammudes häirib arengut ja edasiliikumist. Samas, kõrvalt inimestele küll nii ei tundu. Nende jaoks olen ma "rasvase rinnaga hunt", kes murrab elust läbi vaatamata raskustele. Eks jah, neid aegu on minu elus olnud erinevaid. Neid tagasilööke, kukkumisi, taas tõusmisi. Vahest tuli fööniksina tuhast tõusta. Iga kord tugevamana ja teise inimesena.

Nüüd, mil mu peas on tekkinud visioon/mõte/idee elus läbilöömiseks, olen ma ometigi kahevahel. Mingi jõud sunnib mind tegutsema, kuid seespoolt on tulevad vastuolud, kõhklused, kahtlused asja edukusest. Eks see vist peabki olema neil, kes tahavad oma äriga alustada.

Kui minna mõni kuu ajas tagasi, siis vahepealsed sündmused on andnud mulle mõningase kindlustunde. Peterburi messil sai käidud, saadud mõned vajalikud kontaktid. Novembris käisin ka Soome messil, kuid see oli üleootuste kehva ja mulle vajalikku ei andnud. Olen alustanud väikest viisi äriplaaniga. Kogun infot. Peaks tegema kõike kiiremas tempos, kuid sisemine ebakindlus pidurdab mind. Kellegiga koos oleks tunduvalt lihtsam seda tandemit vedada. Aga kedagi pole ja ega ma vist tegelikult ei taha ka enda äri kõrvale kedagi. Ei usalda, ei taha jagada tuleviku kasumit, kui see tekkima peaks. Ühesõnaga, idee on olemas, kontaktid ka. Asi seisab hetkel minu suutmatuses võtta ühendust potentsiaalsete klientidega, et täpsustada vajadusi. Ma pean ennast selleks sundima. Seetõttu otsin ma mingisugust kergemat lahendit, et saada infot...

11.08.2011

Paistab, et Soome minek jääb ära. Kurb ja masendav. Järgmine nädal oleks põhimõtteliselt isegi võimalik, kuid kas on asjal enam mõtet. Meheraas tuleb nagunii septembris koju. Kui ta planeerib oma sõitu septembri teise poole, siis ma sülitan nendele eurodele ja "lennutan" järgmine nädal Mäntyhaju. Ma tunnen, et oleme temaga üks, nii hingelt kui kehalt. Vajadus üksteise järele on haigettegev. Neid aegu on olnud häid ja halbu, kuid kooselatud aastad on midagi väärt.

Ema isa sõitsid Peterburi 10!!! päevaks. Ei tea, mida seal nii kaua teha. No emal on seal muidugi õed ning ta on võimeline nendega terved ööd ja päevad lätutama :))) Ka mina lähen St Peterburgi 2 nädala pärast. Kuid see on rohkem selline business-trip. Otsustasin külastada rahvusvahelist põllumajandus mess laata. Ehk jääb midagi silma sellist, millega võiks oma äri alustada. Ma pole ikka veel 100% kindel mis see olema peaks, kuid profiil on põllumajandus.Naeran vaikselt endamisi, et olen nagu rätsepmeister Kiir, kes põllumeheks hakkas :-)

Loodan, et mul on rohkem õnne kui Kiirel. Tahan saavutada edu, sõltumatust ja vabadust oma äriga. Samas olla oma toote/teenusega kasulik ka teistele, arendada nii Eestile vajalikku suunda.

Mis veel. Keetsin hulga moose, tikker+apelsin, mustsõstar, villisin punasesõstra mahla. Kaevasin küüslaugud maast üles. Müügimaterjali tuli 145kg asemel 50. Pingutasin üle oma arvestustega :-) Tegelikult oli kogusaak 70kg. Ehk siis poole väiksem arvestuslikust kogusest. Lihtsalt osa päid olid ikka tõesti väiksed. Küüslaugu saaki ei soosinud ka ilm. Vahepeal olid ilma sedavõrd kuivad, et muru muutus krõbedaks ja maa muredaks. Eesti El Ninjo. Igal juhul olen väga tänulik ka selle saagi eest, mis mul maast üles õnnestus korjata. Järgmine aasta planeerin küüslauku juba 78m2 peale panna. Turgu ikka veel pole. Müük hakkab lõpptarbijale toimuma. Ehk on see ka parem, sest hind on kokkuostjatest kõrgem. Väikeste kogustega, kuni 100kg, on võimalik ehk nii mängida, kuid suuremate koguste puhul tuleb tegemist teha kokkuostajatega. Järgmine kevad teen mahetootja avalduse ära. Kui see saab positiivse kinnituse, siis tuleb teha veel mõningad avaldused erinevatesse inspektsioonidesse ja ametitesse. Ühesõnaga mahetootja märk annab mulle võimaluse turustada oma kaupa suuremas koguses ühte kohta. Lisaks on meie vaarika kasvatus suureks paisunud. Suured tänud emmele, kes on meil vaarika maias. Vaarikaid oli küll see aasta vähe, kuid järgmine aasta... ehk . Ah jaa, veel natule küüslaugu juttu. Ühesõnaga maa vähemaks koormamiseks tuleks istutada liblikõielisi ja küüslauku vaheldumisi. Nüüd tuleks nuputada, mis mahedalt paremini läheks, uba, hernes või midagi muud. Nii palju siis minu potipõllumajandusest.

Mis puutub lindudesse, siis neid on mul jätkuvalt palju. See nädal pidi üks ostja 3 hane ära ostma. Kirjutasin meili, vaikus... Igal juhul, kui ta endast märku ei anna, siis järgmine nädal haned enam ei ela. Rentaablus suurümmargune null! Sellega seoses on päevakorda kerkinud sügavkülmakirstu ost. Lisaks ootab kahest vanast automaatpesumasinast sulekitkumise masina tegemine. Kust küll selle meistrimehe leiaks :-P

Väsimus kipub peale ja juhe jookseb kokku, tänaseks aitab.

18.07.2011

On südasuvi - juuli! Ilm on mõnus. Vahelduva pilvisusega. Vahest sajab öösiti vihma, mida ma vaatamata avatud aknale, paraku ei kuule. Magan nagu laip. Ei tea, küll millest?! Just nagu midagi ei teegi. Päevarutiin on päevast päeva sama. Tunnen, et see lämmatab mind. Vajan vaheldust, kas või väikest! Samas linn väsitab, väsitavad inimesed. Mõlgutan reisimõtteid, kuid mehe kulul seda teha ei tahaks. Paraku, isiklik sissetulek puudub. Jah, olen siiamaani tööta. Täiesti teadlikult. Pole tahtnud minna tööle, sest eelmises kohas läbipõlenud "mina", vajas taastumist. Tundub, et hakkan jalge peale tõusma, kuid samal ajal valdab mid ääretu ebakindlustunne. Ei tahaks ühtegi tööd, mis nõuaksid vastutust. Teeks vaikselt midagi, mida keegi ei näe. Oleks kasulik, kuid varjatult. Kas ma tõesti kardan inimesi?! Kohati tunnen, et mul on suhtlemisega probleeme. Kogu minu jututeema kisub lõpuks linnukasvatuse juurde. Olen kuidagi oma oskused, teadmised suutnud liiga piiratud raamidesse suruda. Seltskonnas ma läbi ei löö.Seal on vaja suhelda palju rohkematel teemadel. Samas pole ma ju ka kindel kas ma vajan 100% seltskonda. Isegi ema-isa juuresolek väsitab mind. Võtab käest majapidamise ohjad, teeb mind laisaks ning muudab minu oleku siin maja juures mõttetuks. Mul pole küll midagi selle vastu, et mul on isiklikud aednikud majas, kuid ma tunnen ennast liigsena. Päev möödub mõttetuna! Samas, see kõik on ju ajutine ja varsti loksub taas kõik paika. Ema kooli ja mina saan maja peale 100% tegutseda. Omas rütmis.

Viskan pilgu möödunud kuudele. Talv oli see aasta külm ja talverohke. Kevad tuli alles aprillis. Suvi algas mõnnalt ja kestab siiani. Vahelduvpilvisus, vahel vihma. Kui välja arvata mõned päeva kuumalainet, mis tegi elamise põrgulikult kuumaks, võib tunnistada, et on üks tõsiselt kaunis suvi. Suvi, milles puudub vürts! Puudub minu jaoks, sest ma ei oska seda enese jaoks tekitada. Pole ju sõpru, pole seltskonda!....

Abikaasa on käinud selle poole aasta jooksul paar korda Eestis. Mina korra Soomes.

Viimane kord oli ta suisa 17 päeva kodus. Olin õnnelik! Kuigi kõik olnud päris nii nagu vaja. Ta oli muidugi ääretult tubli. Kõrvalhoone, mille planeerisime suvemajaks, sai ümber nimetatud kanamajaks. Siena sai soojustus ja Falu rödfärg punane laudis. Kahjuks pidi abikaasa tagasi Soome sõitma ja ehitus jäi pooleli. Loodetavasti tuleb ta septembri alguses pikemale nädalavahetusele ja teeb selle hoone lõpuni. Olen rahul, et ehitus ikka liigub, kuid mõned päevad jäid puudu meie kahe jaoks.Oleks tahtnud temaga veeta kas või paar päeva kodust eemal romantikat tehes. Oleks olnud lihtsalt meie kaks! Planeerin Augusti alguses Soome sõitu. Peaks mõtlema midagi lahedat, et viita aega koos. Tean tema ütlemisi, raha tuleb säästa, kuid teenida ja mitte kulutada seda natuke enda heaoluks pole ka parem variant. Keha ja hing vajavad väikest kosutust, dobingut, inspiratsiooni, jõudu, et edasi töötada ja liikuda. Ma saan aru, et minu panus ühisesse rahakotti on nagu piisk merre, kuid vaatamata sellele, olen ma selle kevadega teeninud 670EUR oma linnukasvatuse pealt. See raha läks kõik kõrvalhoone ehituse peale. Nüüd olen alustanud uut korjet. Hetkel juba 50EUR, mis peaks üpris varsti 100EUR ni kerkima. Olen mõlgutanud mõtteid augustiks Soome tööle minna. Teeniks 500EUR kuuga. Septembris tagasi, sest siis tuleb küüslaugu korjamine ja turustamine. Selle aasta saaks küündib 145kg. Loodan, et leian turu, et see kõik ühte kohta maha müüa. Siis võin lubada endale osta täisautomaatne inkubaator, sest uus vene penokarp lihtsalt kärssas läbi. ja kui jääb raha üle, ehk teha endale üks väike reisuke Itaaliasse. Jube kuidas mind sinna tõmbab, nagu magnet. Septembris on odavad piletid ka saadaval.... mmm, ei hakka vesistama.

Mnjah, eluke veereb, aga ma tunnen enda tühisust ja kasutust. Ma nagu olen ja pole ka. Olen kasulik ja pole ka. Tahaks luua, aga mõtted puuduvad. Ja isegi kui mõtted teivad, on hirm hakkama saamise ees...

Oh tuleks see õige vaim peale! See IN tunne. Tunda, et olen keegi. Osa millestki globaalsest. Üks pisike hammasratas, mis paneb elu premini tiksuma...

Kuid samas, kas inimene peab elama sotsiaalset elu?! Kas ta peab olema üks ühiskonna hammasratastest? Eh, mul on mõtted kokku jooksnud ....

15.02.2011

Tänaseks on möödas kuu aega tööta olekust. Elu veereb oma mõnusas rütmis. On tekkinud väike reziim. Hommikul tõusen alati ühel ajal, siis suleliste söötmine, enda hommikusöök ja koeraga traditsioonilised 5km jalutuskäiku. Seda iga ilmaga! Ja siis on aeg enese jaoks. Natuke arvutis, natuke kodu jaoks. Aga õhtul enne magamaminekut loen ma 99% juhtudel raamatut. Internetist leidsin vene raamatukogu. Sealt võib kõike lugeda. Lahe!

Mis minu aktiivsesse tegevusse puutub, siis pole ma päris kindel, mida ma teha sooviks ja kelleks ma sobiks. See on tõesti imelik, et nii vana nagu ma olen, pole ma ikka kindel, mis töö mulle sobib.

Tean vaid üht, et tahan olla iseenda peremees ja töötada iseenda heaks. Ma ei tea, kas asi peab olema ettevõtlusega seotud või ei, kuid sinna kanti see soov vist ikkagi jääb. Tegevus, mis mulle juba paar aastat on rõõmu toonud on linnukasvatud. Eksperimenteerimine ristamisel, tibude inkubeerimine ja mis peamine käitumise jälgimine. Kindel on see, et peaksin oma tähelepanekuid kirja panema. Linnukasvatajate seltsi liikmena võiksin avaldada oma uurimuse ringilehes. See oleks minu väike panus linnukasvatajate tegevusse. Minu linukeste munad lähevad kui soojad saiad. Müün nädalas umbes 60 muna, mis teeb mulle 10 EUR nädalas. Seega kuu jooksul teenin 40EUR. Talvel saab müüa jõuluhane. Tegelikult saaks iga kuu midagi teenida. Kevadel saaks müüa tibusi ja haudemune ja suurema linnumaja olemasolul oleks võimalik ka noorlinde müüa. Seega, kevad-suvi linnu ja munamüük, sügisel müüks küüslauku, vaarikaid, talvel haneliha ja rasva. Sellega küll rikkaks ei saa, aga nälga ka ei jää. Kindlasti oleks hea tegevus tõlketöödega tegeleda. Selline tegevus oleks üsna rahustav ja minu hingelisi vajadusi rahuldav.

Muidugi, kõik see tegevus eeldab seda, et mu abikaasa töötab ja teenib korralikult raha. Vastasel juhul peaksin hakkama end ületama ja otsima alternatiivseid tegevusi töö näol kuskil X töökohas. Sest majalaenu on veel aastani 2022!! Kui vaid võidaks loteriiga, saaks laenu makstud!

15.01.2011

Uus aasta, uued rõõmud, uued mured.

Taas tööst ilma. Imelikul kombel ei kurvasta ma selle üle üldse. Tunnen vabadust ja kergendustunnet. Mitte, et see töö nüüd mulle ei meeldinud, aga lihtsalt... vist olin sellest ammendunud. Ka need pikad sõidud ja kuu mitmetuhandeline kilometraaz väsitas ja koormas mu närvisüsteemi. Olen ju üksi kogu majapidamise peale. Ilma meheta on väga raske majapidamist juhtida. Tundus, et juba novembris olin ma väsinud. Viimased 1,5 kuud olin ma juba sügavas depressioonis. Tahtsin kuhugi ära, kus poleks kedagi, oleks vaid rahu ja vaikus. Tööd tegin nagu oleks ma kuskil teises reaalsuses. Ega ma eriti ei mäletanud, mida või kus ma olin ja mida tegin. Töö kannatas, kannatas aruandlus ja tulemus oligi vallandamine.

Aga nüüd, on kerge tunne. Oleks nagu taas enda maailma naasnud. Meeleolu on parem. On soov kodus toimetada. Täna koristasin suure mõnuga oma magamistuba. Jube missuguses seapesas ma elasin. Oh nii palju on veel koristada! See ei hirmuta mind, sest mul pole enam vaja kuhugi sõita nendes kohutavates talveoludes. Ei pea enam hommikuti mõtlema, et kas ma ikka tulen elusalt maanteelt tagasi...

Võtan nüüd aja natukeseks maha. Nälga ma ei jää. Süüa on piisavalt. Abikaasa teenib hetkel Soomes. Anna Jumal talle jõudu. Ise vaatan kõrvalt ka mingit tööotsa. Tegelikkuses tahaks tööd kodus teha ja sellega hästi teenida. Olla iseenda peremees. Palju teen, nii palju teenin.

Ah jaa, ja veel. Tegelikult kuluks üks kosutav puhkus sooja mere ääres ära. Päikese ja kuuma liivaga. Ja maja ehituseks üks suur loto võit. Need kolm asja annaksid selle tõelise õnne ja rahulolu tunde. Sõltumatus, Vabadus, Võimalused enesearenguks...

Tahaks arendada end sensitiivses vallas. Tean, et mul võimed... mõttejõud. Näen tihti imelikke unesid. Neid peaks hakkama kirja panema.

Näiteks paar päeva tagasi nägin unes, kuidas mina, minu abikaasa ja minu ema ujume laias jões. Jõgi on läbipaistev. Taamal paistab vees olevate tugipostidega sild. Äkitselt tunnen kuidas keegi puudutab minu jalga. Vaatan läbi vee ja märkan suurt kala. Algul kala ehmatas mind, kuid ta polnud kuri ja puges mulle käte vahele. Kala oli suur. Süles hoides oli kala pea veest väljas. Mõtlesin, et ta ju ei saa hingata ja lasin ta uuesti vette. Äkitselt olin ma aga hoopis sellesse samasse jõkke suubuva oja kaldal, sama kala süles. Mõtlesin jälle, et kala ei saa maa peal hingata ja lasin ta ojja. Äkitselt aga oli kaldale tekkinud helesinine paat ühe aeruga. Paadi istmel lamas helesinine raamat, mille kaanele oli kirjutatud FILOSOOFIA. Kui ma raamatu avasin, siis pool lehekülge oli ladina keeles (vähemalt ma arvasin selle olevat) ja pool inglise keeles tõlge. Istusin paati ja hakkasin paadis püstiseistes ühe aeruga jõe poole sõudma. Kuid millegipärast oli vool (oja peaks ju voolama jõkke, aga siin oli vool jõe poolt) nii tugev, et mul ei jätkunud jõudu jõeni sõuda.Viskasin aeru minema ja astusin paadilt maale...