Kuhu ma oma keerulise jutuga tahtsin jõuda. Tunnen end just nimelt selle kolmanda versioonina inimesehakatisest. Ma just nagu kõnnin, kuid ei kõnni ka. Pidev ebakindlus oma sammudes häirib arengut ja edasiliikumist. Samas, kõrvalt inimestele küll nii ei tundu. Nende jaoks olen ma "rasvase rinnaga hunt", kes murrab elust läbi vaatamata raskustele. Eks jah, neid aegu on minu elus olnud erinevaid. Neid tagasilööke, kukkumisi, taas tõusmisi. Vahest tuli fööniksina tuhast tõusta. Iga kord tugevamana ja teise inimesena.
Nüüd, mil mu peas on tekkinud visioon/mõte/idee elus läbilöömiseks, olen ma ometigi kahevahel. Mingi jõud sunnib mind tegutsema, kuid seespoolt on tulevad vastuolud, kõhklused, kahtlused asja edukusest. Eks see vist peabki olema neil, kes tahavad oma äriga alustada.
Kui minna mõni kuu ajas tagasi, siis vahepealsed sündmused on andnud mulle mõningase kindlustunde. Peterburi messil sai käidud, saadud mõned vajalikud kontaktid. Novembris käisin ka Soome messil, kuid see oli üleootuste kehva ja mulle vajalikku ei andnud. Olen alustanud väikest viisi äriplaaniga. Kogun infot. Peaks tegema kõike kiiremas tempos, kuid sisemine ebakindlus pidurdab mind. Kellegiga koos oleks tunduvalt lihtsam seda tandemit vedada. Aga kedagi pole ja ega ma vist tegelikult ei taha ka enda äri kõrvale kedagi. Ei usalda, ei taha jagada tuleviku kasumit, kui see tekkima peaks. Ühesõnaga, idee on olemas, kontaktid ka. Asi seisab hetkel minu suutmatuses võtta ühendust potentsiaalsete klientidega, et täpsustada vajadusi. Ma pean ennast selleks sundima. Seetõttu otsin ma mingisugust kergemat lahendit, et saada infot...