17 november

Pole mitu kuud midagi kirjutanud. Kiire ülevaade toimunud sündmustele.

2 juulil suri mu kullakallis dobermann Funny. Vanust kõigest 5a ja 8kuud. Läksime lihtsalt jalutama, oma tavapärasele ringile kui koera tabas infarkt. Ei aidanu enam südamemassaaz ega kunstlik hingamine, ta lihtsalt suri mu käte vahel. Nägin kuidas ta pilk kustus ning silmad klaasistusid. Kohutav elamus... ei soovita kellelgi seda üle elada. Samal hetkel, sadu kilomeetreid eemal, astus abikaasa laevale, et koju sõita. Kõne koera surmast viis loomulikult ka tema rööpast välja. Käisin 3 päeva nagu sombi, ei suutnud juua ega süüa. Lõpuks, aeg parandab kõik haavad. Otsustasime abikaasaga, et võtame uue koera. Kuna dobermann on meie lemmiktõug, siis hakkasime uut kutsikat otsima. Kahjuks polnud Eestis kutsikaid müügis. Lätis oli ja sinna me ka suundusime. Saime tubli 3,5kuuse manni plika Adrei Bon Andora. Nüüdseks on ta 8kuune. Käime koolis. Üht teist me juba oskame.

Abikaasa rabeleb ikka Soomes. Nüüd on seal ka vanem poeg, samuti tema sõber, kes on ühtlasi mu tütre peika. Ma ikka omaette irvitan, et varsti on terve suguselts seal koos.

Mina jälle tegutsen siin, pean üksi hakkama saama kogu majapidamise koormaga. Nüüd olen taas tööl. Küll mitte täiskohaga, vaid ainult 0,6kohta, kuid asi seegi. Palk pole teab mis suur, kuid abiks ikka. Samas on mul ikkagi teatud vabadus mida olen alati ihaldanud. Mul on võimalus teenida ja tegeleda oma lemmikute asjadega. Ainuke, et kogu selle elu juures ei ole ma ikka õnnelik. Miski ei valmista rõõmu, miski ei huvita ja ei paku rahuldust. Telekas on ammu igav arvuti hakkab ka tüütuks muutuma. Ühesõnaga, elust puudub miski säde ja ma ei tea, mis see võiks olla ja kust seda leida.

4 juuni

Vahepealsed päevad on olnud vahelduva tujuga. Pigem oli tujunool alla nulli. Pidev apaatia, käedrippu jõuetusest, nina norus. Vähesed emotsionaalsed pursked tuju paranemise näol tulid vaid joogi olemasolul. Nii võib veel parmuks muutuda :-((( Sisemine mina ütleb,et nii ei tohi, aga öelge, kust seda jõudu võtta. Päeval käib vedru maha, tuleb uni, aga magada ei saa, sest kogu aeg vasardab peas, et on vaja teha üht-teist-kolmandat. On veel hulgim asju, mis kõik ootavad oma järjekorda, et need ükskord tehtud saaksid. Ja põhiline on muidugi see, et mu linnud silkavad vabalt mööda õue ja vili põllul muudkui kasvab, kuid minu kana-aia tulevik on sama tume kui must auk kosmoses. Jube, kuidas see määramatuse olukord mulle stressi tekitab...

Aga linnukesi tuleb juurde. 60nest munast olen juba 24 muna minema visanud, sest osa olid sisse surnud ja osa olid viljastamata. Täna 20ndal päeva varahommikul avastasin helesineses munas augu. Hurraaa!!! Kas ma tõesti saan helesiniseid mune munevad kanad. Nad on küll segaverelised, kuid mida kirjum, seda lahedam. Hakkan nüüd titetuba valmis panema.

...eile käisime õega seenel! Korjasime kännumampleid. Tegin kaks purki õliga sisse. Ei teagi kuidas välja tuleb ja kuidas seisavad.

Täna vaja linnas ära käia. Osta välja Agu rohud ja panna Cargole, käia võtta vee ja elektri näidud ämma korteris. Ja õhtul tuleb sõita veel üks tiir linna, emale järele.

Siis on vaja maja teha korda ja koorumist jälgida.... tundub, et tuleb järjekordne hullumeelne päev... Edu siis mulle!

25 mai

Peaks vist mõned read oma elust kirja panema. Pärast hea lugeda, mida tegin, millest mõtlesin ja millised emotsioonid ja tunded mind valdasid.

Kursustel käidud. Oli väga spetsiifiline kursus teemal Põllumajanduse tasuvusanalüüs muutuvates majandustingimustes. Kursus sisaldas palju materjale, tabeleid arvutusi. õneks olen ma majanduse lõpetanud ning arusaamine teemast oli täiesti mõistetav. Kuigi teema puudutas rohkem viljakasvatajaid, sain ka mina üht-teist kõrva kasulikku kõrva taha.

Antud kursuselt sain innustust, et tuleks läbida kõik, mind huvitavad kursused. Seda enam, et antakse ka paber kursuse läbimise kohta.

Mis siis vahepeal veel juhtus. Koorunud 3st hanepojast, tappis vares ühe ära. Jäi vaid kaks. Kuna 7 hane oli minu plaanide jaoks vähe, siis otsustasin osta hanemune juurde. Kahjuks ei saanud ma mune ja ostsin hoopis 3 tibu juurde. Tibud olid mõni päev minu hanepoegadest vanemad, kuid kasvult!!!! poole väiksemad. Hinna ja kvaliteedi suhe oli paigast. Loodan, et minu rasvasel kesapõllul kosuvad tibud jõudsalt.

Nüüd on hanekesed juba 1 kuused ja ilusti polstrit juurde kasvatanud. Suuremad, on juba nii suured ja rasked, et süles olemisega on probleeme. Olen rahul oma kätetööga :-)

Inkubaatoris on soojas 60 muna. Palju koorub ei tea. Reziim peaks olema paigas. Aga ootan, siidikana, maransit, segaverelisi ja faverolli papaga tibusi.

Mis veel. Olen siin majas üksi, kuigi elan koos lastega. Kaks täisealist last, 21 ja 20, aga abi ei mingisugust. Tappev. Kui midagi palun teha, siis tuleb 1001küsimust, miks, mille jaoks ja nii edasi... ma olen väsinud võitlemast nendega. Lihtsam on teha ise, kuid füüsis ei pea vastu. Lisaks pole kuskilt võtta moraalset ega vaimset toetust. Füüsilisest ei räägi ma üldse. Abikaasa on Soomes ja isegi kui ta koju paariks-kolmeks päevaks tuleb, siis on ta siin nagu turist. Kodune elu teda ei huvita, minu raskused ka mitte. Füüsiline kokkupuude on mittepiisav, et korvata minu puudusi meheliku õrnuse, toetuse, puudutuste, armastuse, soojuse, mõistvuse jne järele. Ma vajan mehelikku tuge, vajan, et mehelik abi oleks mu kõrval. On väga raske vastutada kogu majapidamise eest, olla nii mees kui naine...Just see vastutus, on see, mis on psühholoogiselt raske ilma meheta. Isegi, kui meest pole otsustamas, kuid ta viibib füüsiliselt sinu kõrval, on see lihtsam. Kuid praegu..., ah mis ma siin kurdan... ma pean eluga edasi minema.

Täna helistasime. Ta ei tule enne kui juulis!! .... uputan end veiniklaasi....

Olen olnud laisk. Ei viitsinud kirjutada oma tegemistest. Viimasest postitusest on möödas mitu kuud.

Selle aja jooksul on toimunud palju huvitavaid sündmusi. Proovin need kronoloogiliselt õigesti järjestada.

Alustan linnukasvatusest ja põimin sekka ka muu elu, mis moodustab vähima osa minu tegevusest. Niisiis, esimene tibude inkubeerimine läks mitte just edukalt. Kõigest 3 tibu. Seega,mis kehvasti see uuesti. Seekord kogusin 40 enda kana muna ning panin masina peaaegu täis. 27 jaanuaril nägi ilmavalgust 20 pisikest sulekera. Tibud olid igati ponksud ja mina tulemusega rahul hindele 3. Minu ambitsioonid, omada veel rohkem linde, kasvasid. Müüki tulid Brahma tõugu haudemunad ja hanemunad. Mis mõeldud, see tehtud. Investeerisin uutesse haudemunadesse 800 EEK.

Vahepeal, 8 veebruaril, läks mu abikaasa ära Soome tööle. Minu unistus astus sammuke minule lähemale - suurem sissetulek võimaldab tegevust laiendada ja võib olla valida ka mingisugune ettevõtlusvorm. Samuti tulid uudised endisest töökohast, et mind võetakse dekreeti mineva töökaaslase asendajaks. Suvel siis poole kohaga ja sügisest täiskohaga. Mõtted hakkasid palavikuliselt tööle. On vaja ju organiseerida mõlemad tegevused nii, et üks teist ei segaks ja mis veel parem täiendaks. Saab ju vajadusel transportida haudemune ja linde foorumi rahvale, kui need jäävad tee peale. Kuna suveperioodil ei ole koormus nii suur, siis hakkan ma tööd tegema oma autoga. Kütus tuleb mul osta endal. Seega 5000EEK kätte on väike raha, kuid samas asi seegi. Vajan veidi sotsialiseerimist ja taas inimeste sekka sukeldumist. Olen avastanud, et mul on raskusi inimestega kontakteeruda ja suhelda. Ma just nagu kardaks neid. Kardan ütelda välja oma mõtteid, kardan arvustust. Samuti olen käest lasknud oma outlooki. Ühesõnaga, tuleb teha läbi värskenduskuur, nii välimises kui sisemises minas. Vastasel korral võib päris ära metsistuda ja üksiku hundi kombel ulguma hakata. Seda enam, et abikaasa käib Soomest haruharva ja puudus füüsilise ja vaimse läheduse järele on piinavalt valus, tekitab stressi ja tihti ka masendust.

Uutest munadest koorus 7tublit brahma tibu, 2 minu munadest tulnud tibu ja veel 6 segaverelist. Hanemunadest koorus 5 tubli hanehakatist. Uskumatu kui kiiresti võib hani kasvada! Juba nädalasena on tal "bampers" saba all ja voldid jalgade ümber. Kõik rasv :-)Nädala pärast tuli nad juba alla suuremasse tibuboxi viia. Nüüd on need 5 tegelast juba 2 kuused.Enamus kaalub 3kg - jahvatavad rohelist kahe suupoolega. Parim toit - võililled:)

Munade saamine oli omaette kogemus. Usaldasin selle toomise oma "sõbrannale" Marinale, suhted kellega, pole ammu enam endised. Uskumatu, kuid ta võttis toomise eest 200EEK!!! Peale seda, otsustasin temaga enam mitte suhelda. Kuid elu teeb ootamatuid pöördeid ja paratamatult pidin ma temaga suhtlema paar korda. Viimane kord sõitis ta minu õuele ettehelistamata, kaasa võõras inimene. Uskumatu nahaalsus. Visiidi eesmärgist ma aru ei saanud. Kas ta tuli eputama oma uue autoga või tuli arvustama minu elamist ja linnumajandust?! Suhtlemine temaga, on iga kord raske, sest ma ei oska oma tundeid varjata. Sisemiselt olen lõhestunud. On olemas palju meeldivaid mälestusi koos veedetud ajast, reisidest, seiklustest. Kuid on olemas ka eneseväärikus, mis ei lase end jalge alla tallata ja suhtuda minusse kui teise sordi inimesesse.Minul teda vaja pole, sest tal pole mulle midagi pakkuda. Meie elud on lahku kasvanud. See glamuur, mida ta oma sõnul viljeleb, see pole minu jaoks. Kuigi sisemas ma püüdlen heaolu elustiili poole, ei tähenda see seda, et elaksin nagu lilleke, muretult, teadmata, mis homne päev toob ja kuidas ma oma pensionipõlve veedan - kellega ja mis elutingimustes. Mu eesmärgid ei ole nii ambitsioonikad kui kõrvalt paistab. Vajan vaid kindlat, teistest sõltumatut sissetulekuallikat, mis kindlustaks mulle täieliku vabaduse otsustada oma tegevuse üle. See tähendab seda, et ma olen nõus rabelema 24/7 selleks, et teenida nii palju vabu vahendeid, mis võimaldaksid mul ka maailma näha. Tekib küsimus,kuhu ma panen oma linnumajanduse selleks ajaks? See on vaid organiseerimise küsimus. Lahendamatuid küsimusi, probleeme pole.

Nüüd olen nii kaugel oma linnundusega, et plaanin uusi tibusi hauduma panna. Kõik ikka selleks, et sügisel oleks mida potti ja suhu pista ning ka müüa. Täna tegin oma esimese kanatapu. Podiseb potis, lõhn on selline, et neelud käivad :-PPP.

Järgmine nädal hakkab mu esimene töönädal, samas lähen ka kursustele. Ühtedel kursustel ma juba olin. Õigemini oli see mahetootmisega alustava ettevõtja infopäev. Sain teada palju uut,mis mul võiks tulevikus vaja minna. Otseselt põllumeheks ma ei hakka. Pole nii suurt maadki käes. Kuid natuke kasvatada endale ja müügiks annab elus püsida ja tegelda tegevusega mis on hingele kosutavad ja arendavad.

Saaks vaid sellest laiskusest üle, mis mind valdab vahetevahel. Tekkib tunne, et mitte midagi kohe ei tahaks teha. Samas tööpõld on selline, et kuku pikali. Ja siis ületad end. Teed sellepärast, et tead, et on vaja teha, sest peale sinu ei tee seda keegi. Abikaasa on Soomes, lapsed, ah mis neist rääkida! Ise ma nad kasvatasin - valesti kasvatasin...Pole mul nendest abi, ei praegu, ega ka vanaduspõlves. Neist on rohkem kahju, kui kasu. Ainuke lootus, ehk kunagi, neist ikkagi saavad inimesed....

Tegelikult, pole elu nii masendav kui suurem üldsus seda maalida püüab. Iga inimene on oma õnne sepp! Iga inimene peab soovima elada, sest siis on kõik võimalik. ka kõige hulljulgemad unistused võivad täituda, tuleb vaid soovida....

20 jaanuar

Pole jälle pikalt midagi kirjutanud, kuid see pole tingitud sellest, et olen laisk, vaid sellest, et mul on tekkinud uus hobi... linnukasvatus.

Olen tänaseks olnud töötu 3 kuud. Masendav, eks ole?! Samas, ma isegi ei tea, kas tahan taas töötada kollektiivis, elada sisse uuesti võõraste inimeste perre. Vabadus, mida pakub mulle minu kodu, minu tegevus, minu mõtteviis... see on liialt südamelähedane, vähemalt hetkel. Kindlasti tekib aeg, mil ma vajan uuesti seltskonda, kuid ma pole päris kindel missugune see saab olema.

Niisiis, kõik järjekorras. Vahepeal olid jõulud. Traditsiooniliselt, oli meie pere taas 3 päeva koos. Minu pere 5 liiget, ema, isa, õde, õemees. Tõeliselt kaunid ja rahulikud jõulud. Esimesed jõulud olid minu rahakott tühi! Ei teinud ma kingitusi :-(, ei pakkunud hõrgutisi lauale. See-eest pakkusin oma südamesoojust ja ka maja pindala kõigile omastele :-) Ka lihakraam, mis lihakast sai võetud nii prae kui süldi näol tuli minu poolt. Noh vähemalt seegi :-) Kuigi, tahaks, et oleks alati raha, et pakkuda oma kõige lähematele inimestele kõike. Kuigi, ma tean, raha eest ei saa pakkuda seda, mis hinges on. Loodan, et saabub kompromiss rahamaailma ja hingemaailma vahel.

Jõulud möödas, tuli kärtsu ja pauguga aasta uus. kena vaatepilt oli Vanemuise eest. Esimene aastavahetus, mil olin kaine. Ei teagi miks. Lihtsalt ei sobinud see joomine. Aga lõbus oli sellegi poolest.

Aga nüüd natuke vahelepõiget. Detsembris käis ema Peterburis ning ostis inkubaatori tibude haudumiseks. Unustasin mainida, et minu uus hobi ja investeering vanaduspõlve on linnukasvatus. See on nagu viirus, mis minusse tungis. Räägin vaid lühidalt, et mul on 7 kana ja kukk. Ja inkubaator andis mulle võimaluse haududa välja oma tibud. Esimene katse ei õnnestunud küll edukalt, sain vaid 3 tibu 19munast. Kuid pole hulliu. Harjutamine teeb meistriks. Hakkasin isegi väikest äriplaani kirjutama, palju kraami linnukasvatuseks vaja. Hetkel on minu huvi kanad ja haned. Viimaseid veel pole, kui kavatsen need soetada. Selle suureks tõukeks oleks abikaasa pääsemine Soome tööle. Siis saab teha korraliku soojustatud linnumaja. Hea kui saaks soetada oma 20-30 kana ja 10 hane... soojustatud ruum võimaldaks ka mõned küülikud võtta. Kits, noh... see oleks maximum :-))) Vähemalt nälga ei jääks.

Ei tea ju mida see elu siin Eestimaal veel võib endaga kaasa tuua, aga selline naturaalmajandus annaks võimaluse hinge sees hoida.

Seega, tööd pole ma saanud 3 kuud, kuigi olen kandideerinud paljudesse enda haridus ja töökogemusele vatsavasse kohta. Abikaasa ka on hetkel tööta, kuigi on firma nimekirjas... Suhteliselt kehv olukord arvestades, et aprillis on mul viimane töötu abiraha, edasi vist tuleb loobuda majast ja kuuse alla minna.Ei taha isegi sellele mõelda.

Ma olen opakalt loll ja usun ikka, et minu täht ei ole loojunud, et ma ei jää ilma majast, mis on minu ja mu perekonna ellujäämise võti. Ma usun, et kuskilt tuleb see abi, mis viimasel hetkel meid uppumise surmast päästab....