25 mai

Peaks vist mõned read oma elust kirja panema. Pärast hea lugeda, mida tegin, millest mõtlesin ja millised emotsioonid ja tunded mind valdasid.

Kursustel käidud. Oli väga spetsiifiline kursus teemal Põllumajanduse tasuvusanalüüs muutuvates majandustingimustes. Kursus sisaldas palju materjale, tabeleid arvutusi. õneks olen ma majanduse lõpetanud ning arusaamine teemast oli täiesti mõistetav. Kuigi teema puudutas rohkem viljakasvatajaid, sain ka mina üht-teist kõrva kasulikku kõrva taha.

Antud kursuselt sain innustust, et tuleks läbida kõik, mind huvitavad kursused. Seda enam, et antakse ka paber kursuse läbimise kohta.

Mis siis vahepeal veel juhtus. Koorunud 3st hanepojast, tappis vares ühe ära. Jäi vaid kaks. Kuna 7 hane oli minu plaanide jaoks vähe, siis otsustasin osta hanemune juurde. Kahjuks ei saanud ma mune ja ostsin hoopis 3 tibu juurde. Tibud olid mõni päev minu hanepoegadest vanemad, kuid kasvult!!!! poole väiksemad. Hinna ja kvaliteedi suhe oli paigast. Loodan, et minu rasvasel kesapõllul kosuvad tibud jõudsalt.

Nüüd on hanekesed juba 1 kuused ja ilusti polstrit juurde kasvatanud. Suuremad, on juba nii suured ja rasked, et süles olemisega on probleeme. Olen rahul oma kätetööga :-)

Inkubaatoris on soojas 60 muna. Palju koorub ei tea. Reziim peaks olema paigas. Aga ootan, siidikana, maransit, segaverelisi ja faverolli papaga tibusi.

Mis veel. Olen siin majas üksi, kuigi elan koos lastega. Kaks täisealist last, 21 ja 20, aga abi ei mingisugust. Tappev. Kui midagi palun teha, siis tuleb 1001küsimust, miks, mille jaoks ja nii edasi... ma olen väsinud võitlemast nendega. Lihtsam on teha ise, kuid füüsis ei pea vastu. Lisaks pole kuskilt võtta moraalset ega vaimset toetust. Füüsilisest ei räägi ma üldse. Abikaasa on Soomes ja isegi kui ta koju paariks-kolmeks päevaks tuleb, siis on ta siin nagu turist. Kodune elu teda ei huvita, minu raskused ka mitte. Füüsiline kokkupuude on mittepiisav, et korvata minu puudusi meheliku õrnuse, toetuse, puudutuste, armastuse, soojuse, mõistvuse jne järele. Ma vajan mehelikku tuge, vajan, et mehelik abi oleks mu kõrval. On väga raske vastutada kogu majapidamise eest, olla nii mees kui naine...Just see vastutus, on see, mis on psühholoogiselt raske ilma meheta. Isegi, kui meest pole otsustamas, kuid ta viibib füüsiliselt sinu kõrval, on see lihtsam. Kuid praegu..., ah mis ma siin kurdan... ma pean eluga edasi minema.

Täna helistasime. Ta ei tule enne kui juulis!! .... uputan end veiniklaasi....

Olen olnud laisk. Ei viitsinud kirjutada oma tegemistest. Viimasest postitusest on möödas mitu kuud.

Selle aja jooksul on toimunud palju huvitavaid sündmusi. Proovin need kronoloogiliselt õigesti järjestada.

Alustan linnukasvatusest ja põimin sekka ka muu elu, mis moodustab vähima osa minu tegevusest. Niisiis, esimene tibude inkubeerimine läks mitte just edukalt. Kõigest 3 tibu. Seega,mis kehvasti see uuesti. Seekord kogusin 40 enda kana muna ning panin masina peaaegu täis. 27 jaanuaril nägi ilmavalgust 20 pisikest sulekera. Tibud olid igati ponksud ja mina tulemusega rahul hindele 3. Minu ambitsioonid, omada veel rohkem linde, kasvasid. Müüki tulid Brahma tõugu haudemunad ja hanemunad. Mis mõeldud, see tehtud. Investeerisin uutesse haudemunadesse 800 EEK.

Vahepeal, 8 veebruaril, läks mu abikaasa ära Soome tööle. Minu unistus astus sammuke minule lähemale - suurem sissetulek võimaldab tegevust laiendada ja võib olla valida ka mingisugune ettevõtlusvorm. Samuti tulid uudised endisest töökohast, et mind võetakse dekreeti mineva töökaaslase asendajaks. Suvel siis poole kohaga ja sügisest täiskohaga. Mõtted hakkasid palavikuliselt tööle. On vaja ju organiseerida mõlemad tegevused nii, et üks teist ei segaks ja mis veel parem täiendaks. Saab ju vajadusel transportida haudemune ja linde foorumi rahvale, kui need jäävad tee peale. Kuna suveperioodil ei ole koormus nii suur, siis hakkan ma tööd tegema oma autoga. Kütus tuleb mul osta endal. Seega 5000EEK kätte on väike raha, kuid samas asi seegi. Vajan veidi sotsialiseerimist ja taas inimeste sekka sukeldumist. Olen avastanud, et mul on raskusi inimestega kontakteeruda ja suhelda. Ma just nagu kardaks neid. Kardan ütelda välja oma mõtteid, kardan arvustust. Samuti olen käest lasknud oma outlooki. Ühesõnaga, tuleb teha läbi värskenduskuur, nii välimises kui sisemises minas. Vastasel korral võib päris ära metsistuda ja üksiku hundi kombel ulguma hakata. Seda enam, et abikaasa käib Soomest haruharva ja puudus füüsilise ja vaimse läheduse järele on piinavalt valus, tekitab stressi ja tihti ka masendust.

Uutest munadest koorus 7tublit brahma tibu, 2 minu munadest tulnud tibu ja veel 6 segaverelist. Hanemunadest koorus 5 tubli hanehakatist. Uskumatu kui kiiresti võib hani kasvada! Juba nädalasena on tal "bampers" saba all ja voldid jalgade ümber. Kõik rasv :-)Nädala pärast tuli nad juba alla suuremasse tibuboxi viia. Nüüd on need 5 tegelast juba 2 kuused.Enamus kaalub 3kg - jahvatavad rohelist kahe suupoolega. Parim toit - võililled:)

Munade saamine oli omaette kogemus. Usaldasin selle toomise oma "sõbrannale" Marinale, suhted kellega, pole ammu enam endised. Uskumatu, kuid ta võttis toomise eest 200EEK!!! Peale seda, otsustasin temaga enam mitte suhelda. Kuid elu teeb ootamatuid pöördeid ja paratamatult pidin ma temaga suhtlema paar korda. Viimane kord sõitis ta minu õuele ettehelistamata, kaasa võõras inimene. Uskumatu nahaalsus. Visiidi eesmärgist ma aru ei saanud. Kas ta tuli eputama oma uue autoga või tuli arvustama minu elamist ja linnumajandust?! Suhtlemine temaga, on iga kord raske, sest ma ei oska oma tundeid varjata. Sisemiselt olen lõhestunud. On olemas palju meeldivaid mälestusi koos veedetud ajast, reisidest, seiklustest. Kuid on olemas ka eneseväärikus, mis ei lase end jalge alla tallata ja suhtuda minusse kui teise sordi inimesesse.Minul teda vaja pole, sest tal pole mulle midagi pakkuda. Meie elud on lahku kasvanud. See glamuur, mida ta oma sõnul viljeleb, see pole minu jaoks. Kuigi sisemas ma püüdlen heaolu elustiili poole, ei tähenda see seda, et elaksin nagu lilleke, muretult, teadmata, mis homne päev toob ja kuidas ma oma pensionipõlve veedan - kellega ja mis elutingimustes. Mu eesmärgid ei ole nii ambitsioonikad kui kõrvalt paistab. Vajan vaid kindlat, teistest sõltumatut sissetulekuallikat, mis kindlustaks mulle täieliku vabaduse otsustada oma tegevuse üle. See tähendab seda, et ma olen nõus rabelema 24/7 selleks, et teenida nii palju vabu vahendeid, mis võimaldaksid mul ka maailma näha. Tekib küsimus,kuhu ma panen oma linnumajanduse selleks ajaks? See on vaid organiseerimise küsimus. Lahendamatuid küsimusi, probleeme pole.

Nüüd olen nii kaugel oma linnundusega, et plaanin uusi tibusi hauduma panna. Kõik ikka selleks, et sügisel oleks mida potti ja suhu pista ning ka müüa. Täna tegin oma esimese kanatapu. Podiseb potis, lõhn on selline, et neelud käivad :-PPP.

Järgmine nädal hakkab mu esimene töönädal, samas lähen ka kursustele. Ühtedel kursustel ma juba olin. Õigemini oli see mahetootmisega alustava ettevõtja infopäev. Sain teada palju uut,mis mul võiks tulevikus vaja minna. Otseselt põllumeheks ma ei hakka. Pole nii suurt maadki käes. Kuid natuke kasvatada endale ja müügiks annab elus püsida ja tegelda tegevusega mis on hingele kosutavad ja arendavad.

Saaks vaid sellest laiskusest üle, mis mind valdab vahetevahel. Tekkib tunne, et mitte midagi kohe ei tahaks teha. Samas tööpõld on selline, et kuku pikali. Ja siis ületad end. Teed sellepärast, et tead, et on vaja teha, sest peale sinu ei tee seda keegi. Abikaasa on Soomes, lapsed, ah mis neist rääkida! Ise ma nad kasvatasin - valesti kasvatasin...Pole mul nendest abi, ei praegu, ega ka vanaduspõlves. Neist on rohkem kahju, kui kasu. Ainuke lootus, ehk kunagi, neist ikkagi saavad inimesed....

Tegelikult, pole elu nii masendav kui suurem üldsus seda maalida püüab. Iga inimene on oma õnne sepp! Iga inimene peab soovima elada, sest siis on kõik võimalik. ka kõige hulljulgemad unistused võivad täituda, tuleb vaid soovida....