20 november

Viimasest postitusest on möödas päris palju aega. Vahepeal on toimunud päris palju. Üritan lühidalt kokku võtta vahepealsed sündmused.
Tegin viimase kuu tööl selliselt, et minust ei jääks järgi mingisuguseid sabasid. 19 oktoobril käisin Tallinnas, andsin ära oma töövahendid. Tegime väikese lahkumispeo. Sain oma "jorjeni", tegelikkuses orhide potis. Nii armas :-) Bussile suundudes valdasid mind segased tunded. Ühelt poolt oli kindlustunne, et kõik läheb hästi. Teiselt poolt totaalne tühjus ja määramatus.
Oktoobri lõpp kujunes üldiselt magamise peale ja uue elurütmi omandamisele. Tegelikult, pole ma siiani seda õiget rütmi kätte saanud. Vahepeal valdab selline "mittemidagiviitsimise tunne". Siis istun tühja pilguga internetis, otsimas midagi, mida ise ka ei tea. Sellised perioodid vahelduvad üksikute "aktiivsetegevuse perioodidega". Siis jooksen nagu segane, kraamin maja, tassin puid keldrisse, jalutan koera mitu tundi metsa jne. Ühesõnaga olen nagu peast põrunud. Peale sellist päeva käib minu "vedru" üsna kiiresti maha. Ning jälle saabub apaatsuse periood. Peas on segased meeleolud ja mõtted, üritan end kokku võtta... Sest peab ju ometi midagi tegema....Kuid apaatseid perioode on tunduvalt rohkem. Ma oleks nagu kustuv vanainimene, kellel aeg ajalt tulevad teadvuse selginemise perioodid ning ta tunneb ära oma lähikondlased. Ühesõnaga, sellises meeltesegaduse seisundis hakkasin soome keelt õppima. Peaasjalikult sundis mind selleks tunne, et elan siin Eestis just nagu kaardi majakeses, mis iga hetk on laiali lagunemas. Ja kuna see tekitas minus õudusjudinaid, siis otsustasin midagi oma elus muuta. Leida Soomes töö, nõuab soome keele oskust. Aga üksi on seda nii raske õppida, seda enam, et need aapaatse seisundi olekud ründavad mind pidevalt. Õnneks on veel valved ehitusel 24h, mil pole muud teha kui õppida. Vihkan neid valveid, ma pole ööloom. Aga ma vajan sissetulekut, et oma maksud maksta. Miks see nii küll on, et kui ma midagi tahan saavutada, kuhugi jõuda, pean ma ennast pidevalt ületama ebameeldiva tegevuse näol?! Küll oleks hea, kui leiaks tegevuse, mis mulle meeldib, annab seda powerit ja sädet, et jõuda oma eesmärgini!!! Nu jah, aga kullake, mis on see sinu eesmärk?! Mida sa siis ootad elult?! Kas sul juba pole kõik, millest oled unistanud?!
Jah kõige selle juures, mida ma hetkel oman, maja, auto peaks ma vist olema õnnelik nagu seda on enamus inimesi. Aga ma pole! Miks siis?! Lihtsalt, maja on vaja lõpuni parandada, auto vajab ka remonti... tööd pole... ei ole võimalik viia lõpuni alustatut. Selline materiaalse vara seisukord mind ei rahulda. See on esiteks. Teiseks, puudub mul sissetulek, seega ka kindlustunne tuleviku ees. Vihkan maailmas kõige rohkem ebamäärasust, ebakindlat homset päeva. Mulle ei meeldi elada 1 päev korraga. Tahan olla kindel, et 20a pärast, uue MASU ajal ei peaks ma olema samas olukorras. Ei, taha olla eit lõhkise küna ees. Ma näen ennast tolleks hetkeks täielikult kindlustatuna, muretult elamas, maailmas ringi rändamas, tegelemas oma hobidega ja aeg ajalt ka lapselastega tegelemas. Mis saab olla südantsoojendav kui see pilt. Kas see on liialt materialistlik soov?! Võib-olla. Aga võib-olla ka mitte. Elame oma kehadega siin, selles ajahetkes ja sellesks, et oma hinge ja vaimumaaima arendada, peame me saavutama oma kehade ja teadvuse jaoks komfortse seisundi, mis väljendub rahulolus. Jah, ma tean, selleks, et saavutada seda komfortset rahulolu võib kuluda terve elu! Ja mis saab, elu on elatud, kuid hingelt olen ikka sama vaene. Kuidas saavutada harmooniat? Kuidas leida see õige suund liikumiseks?
Imelik, kui ma nüüd mõtlen oma möödunud elu peale, siis on see olnudki üles-alla liikumistega. Kui oli materiaalne heaolu, siis puudus igasugu vajadus vaimselt end harida. Kui ma saavutasin enda jaoks teatud komfortse seisundi, siis sain kohe elult jalaga. Ta nagu tahaks mulle öelda, sinu eesmärk pole materiaalsete väärtuste kogumine, sul on suurem eesmärk! Ja siin ma siis olen, tööd pole, loen vene klassikat, õpin soome keelt vahelduva eduga ja ootan... Aga mida ma siis ootan?!
Üks on kindel, et tõelist armastust, austust ja tunnustust pole ma kunagi tunda saanud inimese käest, kes minu kõrval on 20a elanud. Ma tunnen sellest puudust. Elus kord on juba nii, et kui sa miskit ei taha, siis ei saa sind keegi selleks sundida. Vat nii on ka selle inimesega. Üritasin teda ikka enda järel vedada, tõsta teda kuhugi kõrgemale tasandile, arendada, juhendada... aga tulemus, on paigalseis ja ka enda arengu pidurdamine.
Nüüd olen võtnud seisukoha, et ei ole mõtet, aeg läheb, mina nooremaks ei lähe... Tuleb elada enda jaoks ja konkretiseerida oma tulevikusoovid.
Esiteks: Lõpetada alustatu, soome keele õpingud, töö leidmine.
Teiseks: Avardada oma teadmisi raamatute lugemise näol.
Ehk kõige selle juures jääb mul vähemaks aega apaatiaks :-)
Ja kindlasti saabub minu ellu ka armastus, austus, tunnustus kellegi näol :-P

22 september

Jälle tööpäev, kuid seekord tiksub aeg vastupidises suunas. Suunas, mis lõpetab minu töösuhte. Proovin see viimane kuu, siiski anda endast parima. Jälle ratastele. Seekord natuke üle 200km. Oh, kuidas ma hakkan autosõidust puudust tundma... Need kiirused ja adrenaliin... neid ju enam ei saa selles mahus.
Päris õhtul, kui tööpäev läbi teeb ülemus jälle kõne. Küsib kuidas mu enesetunne on ja tuju. Räägime pikalt. Pakun veel varianti, et mõtleks... ehk on võimalik mul siiski osalise tööajaga tööd teha. Kuigi jah, saan ju ka ise aru MASU on MASU. Olen seda majandust õppinud 4 aastat ja ülemusena oleks talitanud samamoodi.
Aga see kindluse tunne, see ikkagi ei ole jätnud mind. Sisemine rahu, et kõik läheb hästi, ei ole jätnud mind. Loodan, et see ei peta mind!

21 september

Alustan oma blogi. Olen pikalt mõelnud selle üle, kuhu ja kuidas oma mõtteid kirja panna. Nüüd on see otsus tehtud.
Tänast päeva ei saa just õnnelikuks pidada. Esimene tööpäev peale puhkust. Hommikune enese käima lükkamine oli suhteliselt raske. Üks hea maitsekohv ja tunnike arvutis äratas mind ning valmistas uueks peavaks ette. Päev nagu päev ikka. Kuid poolel päeval tuli kõne ülemuselt. Raske ohkega teatas ta, et ma olen koondatud. Kas te võite kujutada ette seda tunnet, mis minust läbi jooksis. Ma olen kaotanud töö, mis on mulle 1,5 a jooksul andnud enesekindluse, pannud mind tundma inimesena. Töö, mis andis mulle selle vajaliku vabaduse ja sõltumatuse. Proovisin end kokku võtta ja sisendada endale, see pole lõpp, vaid uue algus. Järgmised pool päeva autoga linna peal olles, olid kui autopiloodi peal. Ega ma suurt sellest ei mäleta. Õhtul rääkisin paljude oma tuttavatega. Igaüks võttis seda uudist erinevalt. Enamus toetas mind. Nii armas! Imelik sisemine tunne valdas, et kõik läheb hästi, üllatavalt hästi.