21 september

Alustan oma blogi. Olen pikalt mõelnud selle üle, kuhu ja kuidas oma mõtteid kirja panna. Nüüd on see otsus tehtud.
Tänast päeva ei saa just õnnelikuks pidada. Esimene tööpäev peale puhkust. Hommikune enese käima lükkamine oli suhteliselt raske. Üks hea maitsekohv ja tunnike arvutis äratas mind ning valmistas uueks peavaks ette. Päev nagu päev ikka. Kuid poolel päeval tuli kõne ülemuselt. Raske ohkega teatas ta, et ma olen koondatud. Kas te võite kujutada ette seda tunnet, mis minust läbi jooksis. Ma olen kaotanud töö, mis on mulle 1,5 a jooksul andnud enesekindluse, pannud mind tundma inimesena. Töö, mis andis mulle selle vajaliku vabaduse ja sõltumatuse. Proovisin end kokku võtta ja sisendada endale, see pole lõpp, vaid uue algus. Järgmised pool päeva autoga linna peal olles, olid kui autopiloodi peal. Ega ma suurt sellest ei mäleta. Õhtul rääkisin paljude oma tuttavatega. Igaüks võttis seda uudist erinevalt. Enamus toetas mind. Nii armas! Imelik sisemine tunne valdas, et kõik läheb hästi, üllatavalt hästi.