Jälle tööpäev, kuid seekord tiksub aeg vastupidises suunas. Suunas, mis lõpetab minu töösuhte. Proovin see viimane kuu, siiski anda endast parima. Jälle ratastele. Seekord natuke üle 200km. Oh, kuidas ma hakkan autosõidust puudust tundma... Need kiirused ja adrenaliin... neid ju enam ei saa selles mahus.
Päris õhtul, kui tööpäev läbi teeb ülemus jälle kõne. Küsib kuidas mu enesetunne on ja tuju. Räägime pikalt. Pakun veel varianti, et mõtleks... ehk on võimalik mul siiski osalise tööajaga tööd teha. Kuigi jah, saan ju ka ise aru MASU on MASU. Olen seda majandust õppinud 4 aastat ja ülemusena oleks talitanud samamoodi.
Aga see kindluse tunne, see ikkagi ei ole jätnud mind. Sisemine rahu, et kõik läheb hästi, ei ole jätnud mind. Loodan, et see ei peta mind!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment