Jälle tööpäev, kuid seekord tiksub aeg vastupidises suunas. Suunas, mis lõpetab minu töösuhte. Proovin see viimane kuu, siiski anda endast parima. Jälle ratastele. Seekord natuke üle 200km. Oh, kuidas ma hakkan autosõidust puudust tundma... Need kiirused ja adrenaliin... neid ju enam ei saa selles mahus.
Päris õhtul, kui tööpäev läbi teeb ülemus jälle kõne. Küsib kuidas mu enesetunne on ja tuju. Räägime pikalt. Pakun veel varianti, et mõtleks... ehk on võimalik mul siiski osalise tööajaga tööd teha. Kuigi jah, saan ju ka ise aru MASU on MASU. Olen seda majandust õppinud 4 aastat ja ülemusena oleks talitanud samamoodi.
Aga see kindluse tunne, see ikkagi ei ole jätnud mind. Sisemine rahu, et kõik läheb hästi, ei ole jätnud mind. Loodan, et see ei peta mind!
Tuesday, September 22, 2009
21 september
Alustan oma blogi. Olen pikalt mõelnud selle üle, kuhu ja kuidas oma mõtteid kirja panna. Nüüd on see otsus tehtud.
Tänast päeva ei saa just õnnelikuks pidada. Esimene tööpäev peale puhkust. Hommikune enese käima lükkamine oli suhteliselt raske. Üks hea maitsekohv ja tunnike arvutis äratas mind ning valmistas uueks peavaks ette. Päev nagu päev ikka. Kuid poolel päeval tuli kõne ülemuselt. Raske ohkega teatas ta, et ma olen koondatud. Kas te võite kujutada ette seda tunnet, mis minust läbi jooksis. Ma olen kaotanud töö, mis on mulle 1,5 a jooksul andnud enesekindluse, pannud mind tundma inimesena. Töö, mis andis mulle selle vajaliku vabaduse ja sõltumatuse. Proovisin end kokku võtta ja sisendada endale, see pole lõpp, vaid uue algus. Järgmised pool päeva autoga linna peal olles, olid kui autopiloodi peal. Ega ma suurt sellest ei mäleta. Õhtul rääkisin paljude oma tuttavatega. Igaüks võttis seda uudist erinevalt. Enamus toetas mind. Nii armas! Imelik sisemine tunne valdas, et kõik läheb hästi, üllatavalt hästi.
Tänast päeva ei saa just õnnelikuks pidada. Esimene tööpäev peale puhkust. Hommikune enese käima lükkamine oli suhteliselt raske. Üks hea maitsekohv ja tunnike arvutis äratas mind ning valmistas uueks peavaks ette. Päev nagu päev ikka. Kuid poolel päeval tuli kõne ülemuselt. Raske ohkega teatas ta, et ma olen koondatud. Kas te võite kujutada ette seda tunnet, mis minust läbi jooksis. Ma olen kaotanud töö, mis on mulle 1,5 a jooksul andnud enesekindluse, pannud mind tundma inimesena. Töö, mis andis mulle selle vajaliku vabaduse ja sõltumatuse. Proovisin end kokku võtta ja sisendada endale, see pole lõpp, vaid uue algus. Järgmised pool päeva autoga linna peal olles, olid kui autopiloodi peal. Ega ma suurt sellest ei mäleta. Õhtul rääkisin paljude oma tuttavatega. Igaüks võttis seda uudist erinevalt. Enamus toetas mind. Nii armas! Imelik sisemine tunne valdas, et kõik läheb hästi, üllatavalt hästi.
Subscribe to:
Posts (Atom)
